Kontsert Avaja 10 ehk “Avajastades maailma”

Jah – nii me mehed elame ja käime omi radu

On kõverad, on sirged nad ja kokku on neid sadu

See elu pillutada võib sind siia – sinna

mõni paigale on jäänd , läind teine uude linna

Me Alder  Türile on valmis ehitanud täitsa uue kodu

Ka Veljo mõõdab ikka Tolli metsa suusaradu

Kuid Jaan on Viljandisse loonud pesa oma perele

Ats Pärnus mõtiskleb ja vaatab kaugel` merele

Ja Andris hoopis Paides on ja kurikaelu püüab

 

Kuid hing see kõigil meestel ikka laulu järgi hüüab

Nii reisijuttu alustame – ehkki suitsumehi meie seas on vähe

räägib piibust esimene laul, näe muud ei tulnud pähe.

 

„Piibulaul“

On ka meie poistel tulnud noores põlves aidauksi pidi tuiata

Ja lõpuks pereemandatelt nende tütreid naiseks nuiata

„Kulla imä“

Kuidas saame makstud oma memme vaeva, see küsimus ei anna rahu

Saame makstud nii et oma eluga ei tee tal muret ega meelehärmi

 

„Memme vaev“

Siin Pärnu jõe peal kasvand mehed ükskord jätsid järvakate uhkuse

Ja veetsid Viljandis ühe uhke suvepuhkuse

Ei olndki Jämejala tohtreil tarvis korda sättida me töödest krussis närve

Me selleks tarbeks lossimäe peal laulsime ja kargasime järve

„Viljandi“

 

Aga Ajavate meestel juba mõnda aega näis

Et kõik kodukandi rajad umbselt nende jälgi täis

Kauge mere taha kiigata neil oli kange kihu

Sooja päikest ihaldas nii hing kui vajas  ihu

Uusi väljakutseid oli tarvis meeltele ja kerele

Särgid triibulised selga vedasid ja sõudsid merele.

Munalaiu sadamasse kurval pilgul lapsed-naised jäivad maha

Lehvitasid kuni täpikestena jäid silmapiiri taha

 

 „Meremehe laul“

 

Laeval  purjed olid priskelt pungil soolast põhjatuult

Juhtus ka et süda läikis, laulgi vaibus  suult

Abiks võeti see mis toodud Iklast Läti vendadelt

Törts läks Neptunile lepituseks, teine sisse endale

Kuni Gdanski sadamas kaid tonksas laeva parras

Kus punavalget Poola plagu kandis lipuvarras

Sealt kohe joonelt suund sai võetud riigile mil nimeks Austria.

Kui äkki keset metsalaant kui tuli seljasirutuse paus

 

Siitsamast kostis laul, seal käimas pidu oli aus

Käis sünnipäevatrall seal ühel vanal daamil, et mitte öelda mutil

Kes troonis kännu otsas lokid peas kui teletädi Rutil

Seal põdrahärral  sarvevahe sumises ja rähnil kuklas kumises

Hunt kitsega puu najal mõnusasti juttu vestis

Kurg karu kallistas ja nii see praasink kestis

Ei märganudki seltskond meid, kes pidulauda eksisid

Sest miskipärast ennastunustavalt hoopis …….jenkat keksisid

 

 „Karulaane jenka“

 

 Ei olnud enam aega kinni pidada et kaeda Poola pannat,

Ei Tšehhi Maaruškat,  ei ka Slovaki Annat

Sileesiast sai jutilt köetud läbi, jäid seljataha Tatra mäed

Ei olnud meile tõmmet ei Karpaatidel , ei suurtel veinivaatidel

Jäid maitsmata nii madjari guljašš  kui  Praha ploomiviin

Sest sihiks seatud Straussi kodulinn ehk kõigil teada-tuntud Viin

Kus traksipükstes Heinrichid sääl hekke pügavad

 ja  Helgadel on dekolteed oh issand küll kui sügavad

Kus õllekannud viietoobised  ja lehmad juustu teha rügavad

Kus mäeküljed kuulsast alpikannist sinetavad

Ja lumist Alpi tippu udulaamad vinetavad

Ja keset laulu, tralli, avastusi,  seiku igasugu

Me mehed sattusivad kuulma ühe Hansu kurba elulugu

 

„Hammusta, Mihkel“

Siit vaates mehed kursi nüüd siis kagu poole sättisid

Et külastada ühte kauget kivikuiva keerulise looga riiki

Kus pühapaigas kinni pühapaik ja mis juute täis on triiki

Kus teispool müüri mehed kolbal kandvad rättisid

Ja ehkki nende ajalugu kiusamist on täis ja vägivalda julma

Me avajate meestel oli õnn et sattusime särtsakasse juudi pulma

Ning ühel hetkel üllatusest lahti vajusid me suud

ja tardusid nii lõualihased kui kõik me kondid luud –

Kui pulmarahvalt mitu aastasada vana laul sai ette kantud

mille sisse Avaja nii prohvetlikult oli sisse pandud

Oh jummel, tark on juudi rahvas  – ta juba ammu ette nägi

et kord põhjamaale sünnib meestekamp kel laulus kange vägi

„AVAJAnagila“

 Kui läbi lauldud olid meil kõik juudiriigi ääred

Siis otsustatud sai et teeme siit nüüd sääred

Meid meelitasid hoopis musta mandri rahvatõud,  savannid

Ja neegrimeeste võimsad trummipõrinad ja maitsvad džungliannid

Kui  Serengeti rahvuspargis pärdikud ja elevandid müttasid, meid aga –

kõikse enam liigutas üks kohtumine lõvikuningaga

„Lõvikuningas“

Jah, neil rahvail olid kombed omamoodi, näiteks jõid nad lehma verd ja mitte piima

Ja tühjal kännul rütmi tagudes neil olid palged savisodist määritud

Ja kuigi veidralt ringis kargasivad palmilehist seelikuis  – nad polnud üldse vääritud

No siis said meilgi püksisääred üles kääritud

Ja neegrinaiste silmis kõrgeks tõusid eesti meeste santsud

Kui näitasime kuidas käivad ühed õiged sõjatantsud

 

Tants „Kodust mina läksin“

 Need mustad naised kiikasid meid väga kummalise pilguga-

umbes selline on silmis  hülgel kui ta kohtub silguga.

Nüüd äkki meenusid meil omad naised kallid,

Merekarva silmad, sinised ja hallid

Kange koduigatsus ei jätnud mehi enam maha

Hing ja ihu lausa karjusivad kauge mere taha

Ei me mõelnud enam pudrumäele ega taevamannale

Kui vaid ruttu jõukas armsa kodurannale

„Kuldrannake“

 

Me meestel juured tammised ja kinni paeses pinnas

Muistsed laulud südameis ja vanad kombed rinnas

Päike kõrges , käime ehal, naistest peame lugu

Kõneleme eesti keelt ja teeme eesti sugu

Eesti meelt ja laululusti pungil on me kojad

Tublideks ja terveiks meesteks kasvatame pojad

Siin on meie karulaaned, viljaväljad, järved,  jõed

Siin oma meie omad usud, õigused ja tõed

Siin on omad munamäed ja omad räimed meres

Siin on kõik mis meile armas, südames ja veres

 

„Mööda koduvälju“

Nüüd reisus tuleb väike paus, nii poole tunni jagu

Ja et olla täitsa aus, me läeme nina puuderdama

Kuid sina kiika kohvikut ja hellita seal magu

Et jaksaks pärast kaeda kuidas lõpeb kõik see …

 

Vaheaeg!!!

 

Elus tihti juhtub nii et ebaõiglane ta on

ja taevataadi toimetused mõnikord on kiivas

Kõik oli täiuslik,  kui sõbrad koos ja rõõmus meel ning laulud suus

Meid tegelikult oli kuus –

meist üks on puhkepaiga leidnud Kõrgessaare liivas.

Kas ruskelt kullendamas mets, või õitseb sirel, jäälilled jõge kaanetamas

On Alo meie mälestusis, südameis, on meiega – siinsamas

Alole mõeldes „Kui õitseb sirel“

 Taat on viimast otsa arult  jäänud tömbiks vähe

lapselaste näod ja nimed hästi kokku tal ei lähe

Aga anna taadil toop ja juba õhtut juhib

Memmel teiste ees on piinlik, hädaldab ja puhib

Nüüd  taadi kontides keeb noore mehe särtsu

Nõuab lõõtsamehelt polkat, lõbusat ja kärtsu

Noorepõlve hingetuhin petab puusavalu

Imestades eite – taati vaatab terve talu,

Nüüd ka memmel silmis sära –

lapselapsed jalust ära !

„Vanaisa polka“

Nüüd pühendatud laule tuleb jutti kolm

Me algatuseks kaisutame armsaid, kalleid lapsi

Ja enne veel kui võtma läeme napsi

Teil esitame laulu kaunist ajast tollasest

kui lastena sai rõõmu tuntud õiest kollasest

Mis laskis teha endast vilepilli,

 ja pärast näppe nühitud sai nii et nahk läks villi

Siis laulu lööme joogist mis vahutades ikka voolab õigel eesti peol

Ja räägime kui tähtis roll on enne jaani tublil õlleteol

„Väikemees“

 

„Laul kollasest lillest“

 

„Õlletegu“

 

Me lõpulaul on loomulikult pühendatud naistele –

Nii omadele kui ka kõigi teistele.

Need kaunid kurvid, lummav lõhn ja pilgud looritatud

Oh mis hulle tegusid on neile mõeldes elus sooritatud!

See häälekõla meelitav ja mesine –

no kuis sa talle siis ei esine

 

„Mannekeen“